Rootsi aeg Eestis
Rootsi aeg Eestis
Rootsi võimu kehtestamine Eestimaal ja Liivimaal ei muutnud eriti Eesti talurahva sotsiaalset ja õiguslikku seisundit. Rootsi valitsus tunnistas mõisnike omandiõigust talupoegade üle, sunnismaisust ja pärisorjuslikul tööjõul põhinevat mõisamajandust. 16. sajandil ja 17. sajandi esimese kolmandiku sõjad jätsid talurahva majanduslikule olukorrale tugeva jälje. Rahvaarvu järsu vähenemise tagajärjel leidus kõikjal tühjaks jäänud talukohti, see meelitas talupoegi endale soodsamaid tingimusi otsima.
Kuna mõisapõlde tuli aina juurde, suurenes ka teotööosatähtsus talupoegade koormistes.
17.sajandil oli kõige tüüpilisem teonorm talvel 6 päeva nädalas ja suvel 12 päeva nädalas. See tähendas, et talu pidi mõisale andma ühe teolise koos rakendiga aasta läbi kuueks päevaks nädalas, suviseks põllutööde hooajaks lisandus sellele korraline jala-nädalateoline samuti kuueks päevaks nädalas.
Liivimaa suhted naaberriikidega. (kuupäev puudub).
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1558-1710_Rootsi_aeg/Vana-Liivimaa_suhted_naaberriikidega/Vaade_Tallinnale_16_sajandi_lõpul/?max (10.03.2020).
Varauusajal asus riigivõim end kehtestama, soovides saavutada kogu territooriumil võimalikult suurt kontrolli. Linnad pidid oma privileegide säilimise eest pidevalt võitlema.
Kõige suurem autonoomia õnnestus säilitada Tallinnal, kes oli 1561. aastal Rootsi kroonile vabatahtlikult alistunud. Tallinna all-linnas jäi kehtima Lübecki linnaõigus, kuigi kaebeasjades tuli Lübecki asemel Stockholmi apelleerida.
Tartu säilitas vanad privileegid ja Riia linnaõiguse, kuid kaotas peaaegu täielikult oma kaubalinna staatuse. 17.sajandil hakkasid Riiast lähtuvad kaubateed kulgema üle Vastseliina Tartust mööda. 1629. aastal määras kuningas Gustav Adolf Tartu Liivi- ja Ingerimaa pealinnaks. Tartule kuuluski Liivimaa keskuse au vaid kolm aastat. Sel ajal rajati aga linna üleriikliku tähtsusega õuekohus ja ülikool. Linna arengut mõjutas kindlasti ka Tartu osatähtsus sõjalise keskusena.
Narva langes Rootsi koosseisu pärast 1581. aasta vallutust ja rüüstamist. Kuningas ei kinnitanud linnale vanu privileege, vaid kehtestas seal Rootsi seadused. Rootsi nägi Narvas suurt potentsiaali transiit- ja sadamalinna, samuti sõjalise tugipunktina.
Rootsi kuninga läänistuspoliitika tõttu sattusid mitmed Eesti väikelinnad 17.sajandil Rootsi kõrgaadli võimu alla. Eesti alal Rootsi võimu lõpuks ainult viis täielikku linna - Tallinn, Narva, Tartu, Pärnu ja Kuressaare. Ülejäänud väikelinnad suutsid taastada oma linnaõigused alles Vene ajal, iseäranis Katariina II haldusreformidega (1783-1797), kui neile määrati kreisilinna staatus.
17.-18. sajandil olid kaubandus ja käsitöö väga täpselt reguleeritud ja lähtusid kindlatest privileegidest. 17.sajandil jagas Rootsi kõik riigi linnad kohaliku tähtsusega tagamaalinnadeks, kes võisid tegeleda ainult siseriikliku kaubandusega, ning laolinnadeks, kellel oli väliskaubanduse privileeg. Eesti ala ainukesed laolinnad olid Tallinn ja Narva.
Euroopa välisturud jäid Eesti põllumajandussaaduste peamiseks sihtkohaks kuni 18sajandi keskpaigani. 18.sajandi teisel poolel ja eriti 19.sajandil hakati vilja, viina, karja ja muud põllumajandustoodangud müüma Peterburgi ja teistele Venemaa turgudele. 18.sajandil tõusis väljavedude mahult taas selgeks liidriks Tallinna sadam ning olulise tõusu tegi Pärnu sadam.
Keskaja lõpuni olid peamised käsitööliste hoovid linnas ja maakäsitööliste koduõued külas, 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandil lisandusid neile manufaktuurid. Manufaktuurid ei sobitunud enam hästi tsunftikäsitöö raamidesse, sest sealsed tootmisalad olid teistsugused.
Rootsi aeg Eestis. Kaubandus. (2019).
https://www.slideshare.net/mobile/nataljadovgan/rootsi-aeg-eestis (01.03.2020).
Rootsi riigis algas reformatsioon kuningas Gustav Vasa eestvõttel ja suunamisel 1520. aastate teisel poolel. Katoliikliku pärandi lammutamine ja uue kirikukorralduse ülesehitamine toimus järk-järgult mitmekümne aasta vältel. Sajandi lõpul (1593) kinnitati ametlikult ainuvalitsevaks riigiusuks luterlus.
Eestimaa kubermangu territoriaalkirik lähtus Rootsi mudelist: kirikujuhiks oli piiskop, keda kirikuvalitsemisel abistas ainult vaimulikest liikmetest koosnenud konsistoorium. Konsistoorium on kirikuvalitsus. Mujal Eestis kujunes kirikuvalitsemine välja Saksa alade eeskujul.
1686. aastal kehtestas kuningas Karl XI kogu riigis ühtse kirikuseaduse. Sellega ühendati kõik Eesti ala luterlikud kirikuorganisatsioonid Rootsi territoriaalkirikuga ja kirikuvalitsemine allutati lõppastmes kuninga ainuvõimule.
Võttis aega aastaid ja kohati ka aastakümneid, enne kui luterlik õpetus talurahva seas sügavamalt juurdus. Üldjuhul oli eesti talupoeg kirikuelus passiivse osalise rollis. Ta pidi omandama kristliku usu alused, osalema kiriklikes talitustes ja tasuma oma koormised kiriklike hoonete korrashoiuks ja ametiisikute ülalpidamiseks.
16.-18. sajandile on iseloomulik hirm nõidade ees. Sellest ajavahemikust on Eestis teada umbes 150 protsessi, milles süüdimõistetuid karistati kas ihunuhtluse, maalt väljasaatmise või isegi surmanuhtlusega. On väidetud, et valdavalt olid nõiad nn targad, kes tegelesid ravitsemisega, kuid viimane on tõestatud vaid üksikute isikute puhul.
Keskaegses Euroopas kuulus haridus põhiliselt katoliku kiriku huvisfääri ja oli selle kontrolli all, varauusajal hakkas aga riigivõim järjest enam ka haridusküsimustesse sekkuma.
Eesti talurahva maailmapildi, teadmiste ja oskuste kujunemist mõjutas kaks väga erinevat tegurit. Ühelt poolt anti vanematelt lastele edasi esivanemate suulist pärandust; nii püsisid ka Rootsi ajal eestlaste seas edasi muistsed rahvauskumused ja kombed. Teiselt poolt mõjutas eestlasi kiriklik õpetus ja Rootsi riigi huvi rahvast riigiusu vaimuks kasvatada.
Rahva harimise ülesanne lasus esialgu vaid kohalike pastorite ja köstrite õlgadel. Et kihelkonad olid suured ja paljude kirikuõpetajate eesti keele oskus kesine, jäid aga tulemused tagasihoidlikuks. Esimene suurem muutus eesti talurahvahariduses on seotud Bengt Gottfried Forseliusega, Harjumaalt pärit koolimehega, kelle isa oli Rootsist tulnud pastor. Liivimaa kirikuvalitsuse toetusel asutas Forselius Tartu lähedal kooli köstrite ja koolimeistrite ettevalmistamiseks.
Rootsi aeg. (kuupäev puudub).
Samal ajajärgul hakkas absolutistlik Rootsi keskvõim toetama talurahvakoolide edendamist. 1686. aastal andis kuningas välja korralduse, et Liivimaal asutataks igas kihelkonnas kiriku juurde talurahvakool.
Pärast sõjategevuse lõppu Liivimaal asutas Rootsi keskvõim nii Liivi- kui ka Eestimaa kubermangukeskuses gümnaasiumi, 1630. aastal Tartus ja 1631. aastal Tallinnas.
Eesti haridusajaloo üheks tähtsündmuseks on Tartu ülikooli asutamine. Liivimaa kindlarkuberneri Johann Skytte algatusel muudeti gümnaasium 1632. aastal ülikooliks. Tollal valitsenud kuninga Gustav II Adolfi auks hakati ülikooli kutsuma Academia Gustavianuseks. Nagu tollal tavaks, tegutses ülikoolis neli teaduskonda: Filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.
Niisiis oli luterliku õpetuse üks põhieesmärkidest see, et iga kristlane võiks oma emakeeles ise jumalasõna lugeda. Selle eesmärgi saavutamiseks hakkasid luterlikud pastorid 17. sajandi algul järjekindlalt arendama eesti kirjakeelt.
Andresen, A., Pajur, A., Piirimäe, P., Seppel, M. (2015). Eesti ajaloo õpik gümnaasiumile. II osa, Rootsi ajast 1905. aastani. Tallinn: Avita.
Kõiv, L. (2012a) Rahvastik.
www.estonica.org/et/Ajalugu/1558–1710_Rootsi_aeg/Rahvastik/ (22.02.2020)
Kõiv, L. (2012b) Kaubandus ja tööstus. (23.02.2020)
www.estonica.org/et/Ajalugu/1558– 1710_Rootsi_aeg/Kaubandus_ja_tööstus/
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta