Rootsi suurriik

Rootsi sõjad

Rootsi - Poola sõda 1600 - 1629

Sõjakäiku alustati 1600. aasta septembri esimestel päevadel. Karli väed liikusid Liivimaale kahes suures osas. Narvast liikuma hakanud väge juhtisid ooberst Peter Stolpe ja Heinrich von Ahnen, ning selle ülesandeks olid vallutada Põltsamaa ning Laiuse linnus. Tallinnast alustanud väe eesotsas oli Karl isiklikult. Tema ratsaväge juhtis Otto von Uexküll ning jalaväge Samuel Nilsson. Karli väes oli ka Eestimaa aadlilipkond ooberst Ewert Delwigi juhatuse all. Karli kaaskonda kuulusid muuhulgas suurte sõjakogemustega Karl Henriksson Horn, hertsogi poeg Carl Carlsson Gyllenhielm, krahv Magnus Brahe ning Nils Turesson Bielke. Rootsi laevastikku ja ühtlasi ka kahurväge juhtis admiral Joachim Scheel, kes pidi laevadega Tallinnast Pärnu alla suurtükke viima.

Poola väed olid paigutunud linnustesse, Jürgen Fahrensbach asus 750 jalaväelase ja 2000 ratsanikuga Rencēnis.

Poola - Vene sõda 1605 - 1618

Poola-Vene sõda 1605-1618. aastal lõppeb Poljanovski rahuga.

Rootsi - Vene sõda 1610 - 1617

Ingeri sõda toimus aastatel 1610–1617 Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel.

Sõja peamiseks põhjuseks loetakse rootslaste püüdu aidata Segaduste ajal oma soosikut, Rootsi kuninga Karl IX poega, Karl Filipit Moskva troonile, kus oli 1610. aastast Vene tsaariks Poola kuninga Zygmunt III poeg Władysław IV Waza.

Rootsi - Venemaa sõda lõppes 27. veebruaril 1617 Stolbovo rahuga. Sõda Venemaa ja Poola-Leedu vahel lõppes 1618. aastal, rahulepinguga sai Poola endale mõned piiriäärsed alad.

Taani-Rootsi sõda 1611 - 1613

Kalmari sõda oli sõda Taani ja Rootsi kuningriigi vahel Põhja-Norras asuva Finnmargi piirkonna kontrolli üle aastatel 1611–1613, mille tulemusel Rootsi oli sunnitud tunnistama Taani-Norra ülemvõimu selles piirkonnas.

Taani kuningas Christian IV kuulutas sõja Rootsile 1611. aasta aprillis, pärast seda, kui Rootsi kuningas Karl IX oli kuulutanud oma nõudmisi Finnmargi piirkonnale, mis omas strateegilist ja majanduslikku tähtsust Atlandi ookeani-Valge mere mereteel ning omas tähtsust ka Taani-Norra varustamisel kala- ja karusnahkadega.

Lisaks Finnmargi piirkonnale pretendeerimisele oli Taani riigile ohuks ka Rootsi riikliku võimsuse kasv Läänemere idaosas, ning Skandinaavia poolsaare ja Sjællandi vahel asuva Øresund väina taga Rootsis rajatud Göteborgi sadama võimsuse suurenemine.

Sõda sai nime Rootsi sadamalinna Kalmari järgi, mille taanlased vallutasid 1611. aasta suvel. Sõjategevuses kandsid rootslased kaotusi, Norra väed sundisid rootslased Finnmargist lahkuma ja 1612. aasta mais hõivasid taanlased nende Älvsborgi sadama Västergötlandis.

Sõda lõppes 20. jaanuaril 1613 Knäredi rahulepingu allkirjastamisega, millega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem.

Kolmekümne-aastane sõda 1618 - 1648 

26. juunil 1630.aastal astus Gustav II Adolf oma armee juhina maale Pommeri ranniku lähedal asuval Usedomi saarel. Ta langes põlvili ja palus Jumalat, et see annaks talle võidu ususõjas, mis oli möllanud Euroopas juba 12 aastat. Saksa protestandid oletasid täiesti põhjendatult, et kuninga tegelikuks motiiviks Rootsi kaasamisele sõtta ei olnud üksnes õilis eneseohverdamine.
Rootslaste kaotused olid suured. Kolme esimese aastaga hukkus või varises kokku pool armeed ehk 15000 rootsi ja soome noormeest.Täiendust tuli mobiliseerida pidevalt. Kuid ka sõjaline edu oli märgatav. Sinikollase lipu all marssis kirju sõdurite rivi, kus leidus rootslaste ja soomlaste kõrval umbes 15% välismaalt pärit palgasõdureid: sakslasi, prantslasi inglasi ja ootlasi. Armee liikus võidult võidule. Triumf Breitenfeldi all 1631. aasta septembris tegi Gustav II Adolfist protestantide suurima väejuhi. Edu kulmineerus 1632. aasta mais, kui kuningas saabus võidurongkäigus Münchenisse. Erinevatel strateegilistel põhjustel sunniti Rootsi armeed mõni kuu hiljem liikuma põhja poole, kus 6. novembril 1632. aastal kohtuti Lützeni allkatoliiklaste väejuhi Wallesnsteiniga. Sellest kujunes Rootsi vägede verisemaid lahinguid. Kuningas ratsutas udus ja lahingusuitsus kogemata vaenlase leeri, sattus lähivõitlusse ja langes. Rootslastel õnnestus siiski lahing võita, mille järel üle poole väest lahinguväljal lebas, võiduka lõpuni viia. Langenuid ja haavatuid oli üle 5000 inimese.
Võidukad ohvitserid said rikkalikku saaki, mis saadeti koju Rootsi. Neid ootas ametikõrgendus ning neile kuulus au, sõduritele aga mitte midagi.

Poola - Vene sõda 1632 - 1634

Vene-Poola sõda (1632–1634) ehk Smolenski sõda oli sõjaline konflikt Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel Rzeczpospolita koosseisu kuulunud Smolenskimaa ja Severskimaa (Brjanski, Sumõ, Belgorodi, Orjoli ja Tšernigivi piirkond) pärast.

Tsaaririigi väed (32 000 meest, 151 kahurit ja käsikahurit, 7 suurtükki-müüsrit) bojaar Mihhail Šeini ja okolnitši Artemi Izmailovi juhtimisel asusid 3. augustil sõjakäigule Moskvast, 110 km läänes asunud piirilinna Možaiskisse. Kohtamata piirialadel vastupanu, vallutasid nad teel Kritševi, Serpeiski, Dorogobuži, Neveli, Roslavli, Starodubi, Potšepi, Sebeži, Krasnõi, Trubtševski ja teised linnad ning jõudsid 1632. aasta detsembris Smolenski linna alla, mida asusid piirama.Moskva tsaaririigi väed piirasid Smolenski sisse, kuid piiramissuurtükkide puudumise tõttu piirdusid piiramisrajatiste ja kantside ehitamise ning linna blokeerimisega. 1633. aasta märtsis jõudsid linna alla piiramissuurtükid ning algas linna pommitamine. Tsaaririigi väed tegid linnale kaks tulemusteta tormijooksu (26. mail ja 10. juunil).

1633. aastal alustas Krimmi khaaniriik Moskva tsaaririigi vastu sõda ning laastas Rjazani, Tula, Kolomna ja Kaluuga piirkondi. Smolenski piiramisel ja sõjakäigul osalenud maakaitseväe aadlikud lahkusid Šeini väest ning suundusid oma pärus- ja teenismõisu kaitsma.28. augustil saabusid Smolenski alla Rzeczpospolita väed Poola kuninga Władysław IV Waza juhtimisel. Septembris-oktoobris toimunud linna blokaadist vabastamise lahingute järel piirasid Rzeczpospolita väed 18. oktoobril piiramisrajatistes asunud Moskva väed sisse ning need alistusid 15. veebruaril 1634. Moskva vägede alistumise ja Smolenski alt lahkumise järel suundusid Rzeczpospolita väed Loode-Venemaa poole, kus asusid piirama 1634. aasta Belõi kindlust. Kindluse edutu piiramine toimus veebruaris-märtsis.Sõja lõpetas Smolenski lähedal Poljanovka jõe juures sõlmitud Poljanovka rahuleping, millega Poola kuningas Władysław IV Waza loobus kõigist Segaduste aegsetest nõuetest Moskva tsaaririigi troonile. Territooriumid, mille nimel Moskva tsaaririik sõda alustas, jäid aga Rzeczpospolita valdusse.

Rootsi - Taani sõda 1643 - 1645

Taani-Rootsi sõjad 17. sajandil tõid Taani Kuningriigile kaasa suured territoriaalsed muudatused. Pärast Torstensoni sõda (1643–1645) pidi Christian IV Brömsebro rahuga loovutama Hallandi 30 aastaks Rootsile. Ja pärast Esimest Karl Gustavi sõda (1657–1658) pidi Frederik 3. Roskilde rahuga loovutama Rootsile Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bornholmi. Teise Karl Gustavi sõja (1658–1960) järel sai Taani Kuningriik aga Kopenhaageni rahuga Bornholmi jälle tagasi.

Vene - Poola sõda 1654 - 1667

Vene-Poola sõda (ka Kolmeteistkümneaastane sõda ja Esimene Põhjasõda) oli aastatel 1654–1667 Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel toimunud sõda. Sõja peapõhjuseks oli Vene tsaaririigi toetus Bogdan Hmelnõtskõi ülestõusjatele, kes sõdisid Rzeczpospolita vastu.

Sõda lõppes 1667. aasta Andrussovo rahulepinguga. Sisuline võitja oli Vene tsaaririik, mis muu hulgas sai endale Kiievi ja Smolenski. Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga läksid Smolensk ja Vasakkalda-Ukraina Moskva tsaaririigi valdusse ning tsaaririik laienes lääne poole, väljapoole venelastega asustatud territooriumi.

1686. aastal sõlmisid Rzeczpospolita ja Moskva tsaaririik Igavese rahu lepingu, millega anti Moskva tsaaririigi võimu alla Smolensk ja osa Ukrainat koos Kiieviga.

"Väike põhjasõda" 1655 - 1660

Rootsil oli ikka lahendamata üks vana konflikt Poolaga. Poola ei tunnustanud nimelt Vasade Rootsi haru õigust Rootsi troonile, pidades 17. sajandi algul troonist ilma jäetud Vasade Poola haru esindajaid legitiimseteks Rootsi valitsejateks. Lahendamata trooniküsimuse tõttu sõlmiti vaid vaherahusid, mitte lõplikku rahu. Altmarki vaherahu pikendati 1635. aastal veel 26 aastaks. Ent 1655. aastal, kui Poola oli parasjagu sõjas Venemaaga, otsustas Karl X küsimuse relvade abil lõplikult lahendada ning okupeeris suurema osa Poolast. 

"Väike põhjasõda" 1656 - 1658/1661

Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš kuulutas omakorda 1656. aastal sõja Rootsile, lootes haarata endale Eesti- ja Livimaad. Tal õnnestuski Tartu ja Lõuna- Eesti vallutada, ent Riia piiramine  ebaõnnestus ning venelased löödi tagasi.

"Väike põhjasõda" 1657 - 1660

1657. aastal otsustas ka Taani kuningas Rootsi hõivatust ära kasutada, et varasemate kaotuste eest kättemaksta. Taani sõjakuulutusele vastas Karl X legendaarse kiirpealetungiga üle Taani väinasid katva jää Kopenhaageni alla. Pealinna päästmiseks oli Taani sunnitud loovutama praeguses Lõuna - Rootsis asuvat provintsid. 

1660 - 1661. aastatel sõlmitud rahulepingutega tunnustasid Taani, Poola ja Venemaa kõiki seniseid Rootsi vallutusi, sealhulgas ka Eesti - ja Liivimaa kuulumist "igaveseks ajaks" Rootsi võimu alla. See oli Rootsi suurvõimu kõrgaeg. 

Skåne sõda 1674 -1679

Lepingu alusel sundis Louis XIV Rootsit 1674. aastal Brandenburgile sõda kuulutama, mispeale omakorda Taani kasutas juhust Rootsi ründamiseks. 

Skåne sõda 1675-1679

Skåne sõda oli aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel toimunud sõda. Sõda toimus peamiselt Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord.

Põhjasõda 

1700.aasta veebruaris tungisid Poola väed Liivimaal kallale rootslastele. Põhjasõda oli alanud. Taani ründas ka Lõuna - Rootsit. Inglismaa ja Holland asusid Rootsi poolele ning saatsid sündmuspaika oma laevastikud. 1700. aastal siirdus Rootsi peaarmee kuningas Kael XII juhtimisel Eesti- ja Liivimaale. Poolakad taganesid, aga Vene väed võtsid novembris ette suure rünnaku Narvale. Vene väed kaotasid Narva lahingu hävitavalt taandusid. Langenutena jäi maha 10000 meest, rootslased said sõjasaagiks muu hulgas ka 145 suurtükki. 1709. aastal toimus Poltava lahing.

Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerimine oli Rootsi armees võõras.

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, mistõttu Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada. Taani sõjalaevad ei lahkunud sadamast.

Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ning hõivas sealsed maa-alad. Augustis asusid Rootsi väed liitlastega Kopenhaagenit piirama. Taani laevastik oli vastamisi endast palju võimsamaga ning armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.

Kopenhaagenit ei vallutatud. Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist. Taani ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada. Lepingu täitmist pidid jälgima Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast. Rootsi põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.

Poltaava lahing 

1709. aasta 28. juunil toimus Ukrainas Poltaava lahing. Rootsi pani välja kõik, mis tal panna oli. Koos Karl XII-ga juhatas armeed Carl Gustav Rehnskiöld, kes oli osalenud ka 1700. aastal võidukalt Narva lahingus. Poltaavas olid venelased rootslatega võrreldes suures arvulises ülekaalus. Rootsil ei õnnestunud Türgit sõtta meelitada. Venelased saavutasid hiilgava võidu. Kõigele lisaks sai Karl XII seal jalast haavata. Kuningas põgenes oma vägede juurest ka põgenes Türgisse. Maha jäänud Rootsi armee lagunes koost.

Rootsi aeg

Olukord Euroopas 

Reformatsioon oli kaasa toonud lepitamatud vastuolu katoliiklaste ja protestantide vahel, mis avaldusid nii riigisisestes kui ka riigivahelistes konfliktides. 16. saj. teist poolt ning 17. saj. esimest poolt on nimetatud ususõdade ajastuks. Katoliiklaste ja kalvinistide sõjalised konfliktid Prantsusmaal kestsid  üle 30 aasta (1562-1598). Saksamaal puhkes 1618. aastal veelgi suurem relvakonflikt, mis läks ajalukku Kolmekümneaastase sõjana (1618-1648).

Sõdade põhjuseks olid sügavad vastuolud, mis puudutasid kõrgema võimu küsimust nii riikide sees kui ka Euroopas tervikuna.

Olukord Läänemere ääres

Läänemere ääres kehtestasid 16. saj. Rootsi ja Taani valitsejad oma riigis luteri usu. Poola-Leedu valitsejad jäid truuks katoliiklusele ning aitasid ellu viia vastureformatsiooni. Läänemerede maade idapoolne naaber oli õigeusklik Moskva suurvürstiriik.

Ükski naaberriik ei tahtnud lubada, et Liivimaa langeks tervikuna mõne vastase kätte, sest see andnuks talle kontrolli kogu Läänemere üle. Sõdadest väljus võitjana Rootsi, kes 17. saj. kehtestas end Läänemere piirkonna suurvõimuna ning mängis olulist rolli kogu Euroopa poliitikas.

Rootsist saab suurriik

Veel 16. saj. keskel oli Rootsi vaene, hõredalt asustatud ja Euroopas tähtsusetu riik, mis hõlmas praegused Kesk- ja Põhja-Rootsi ning Soome alad. Rootsi teekond suurvõimuks sai 1561. aastal, kui Harju-Viru vasallid ja Tallinna linn andsid end kuningas Erik XIV (1560-1568) kaitse alla ning Põhja- Eesti läks Rootsi koosseisu.

1629. aastal Altmarki vaherahuga loovutas loovutas Poola kuningas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti alad koos Tartu ja Riiaga Rootsile.

1643-1645 aastatel peeti Taaniga ründesõda, mille tulemusel sai Rootsi endale Gotlandi (Ojamaa) ning Saaremaa.

Väike ehk esimene põhjasõda

Karl X Gustav (1654-1660) jätkas agressiivset välispoliitikat. Rootsil oli ikka lahendamata üks vana konflikt Poolaga. Poola ei tunnustanud Vasade Rootsi haru õigust Rootsi troonile. Altmarki vaherahu pikendati 1635.aastal veel 26 aastaks. Ent 1655. aastal, kui Poola oli parasjagu sõjas Venemaaga, otsustas Karl X küsimuse relvade abil lõplikult lahendada ning okupeeris suurema osa Poolast. Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš kuulutas 1656. aastal sõja Rootsile, lootes haarata endale Eesti - ja Liivimaad. Tal õnnestuski Tartu ja Lõuna-Eesti vallutada. 

See oli Rootsi suurvõimu kõrgaeg. Rootsi oli kasvanud üle 1,1 miljoni ruutkilomeetri suuruseks.

Rootsi loodud suurriik ei jäänud püsima, sest riigi rahvaarvust ja majanduslikust kandevõimest ei piisanud. Lepingu alusel sundis Louis XIV Rootsit 1674.aastal Branderburgile sõda kuulutama, mis- peale omakorda Taani kasutas juhust Rootsi ründamiseks. Need sõjad olid Rootsile kahjulikud. 

Naaberriigid ei leppinud territooriumite kaotusega ning ootasid võimalust revanšiks. 1700.aastal alanud Põhjasõda näitas, et kõigi naabrite üheaegse rünnaku korral satub Rootsi hätta.

Rootsi sõdis Saksimaaga ( 1700-1706, 1709-1719), Poolaga (1701-1719), Taaniga (1700, 1709-1720) ja Venemaaga (1700-1721).

Rootsi keskvõim ja kohalik aadel 

Rootsi konglomeraatriik 

Konglomeraatriik - riik, mis koosneb erineva poliitilise ja õiguskorraga territooriumitest.

Konglomeraatriikide kujunemise põhjuseks oli asjaolu, et uute alade poliitilise eliidi enda poole võitmiseks lubati neile säilitada senine elukorraldus ja privileegid. Lihtsam oli omandada uusi maid vabatahtlikult kokku leppides, kui relva jõul. Kõige paremaks vabatahtlikust ühinemisest oli Eestimaa provints. Tasuks truudusvande eest Rootsi kuningale 1561. aastal said kohalik aadelkond ja Tallinna linn ulatuslikud privileegid, mida hilisematel valitsejatel oli väga keeruline tagasi võtta. 

Rootsi riigis valitses monarh koos kõrgaadlikest koosneva riiginõukoguga. Uute seaduste vastuvõtmiseks kutsuti kokku riigipäev, kus olid esindatud aadel, vaimulikud, linnakodanikud ja talupojad. Ülemereprovintsid ei olnud riigipäeval esindatud ning Rootsi seadused neis automaatselt kehtima ei hakanud. Kuningavõimu esindas provintsides asehaldur, keda nimetati kuberneriks või kindralkuberneriks. Asehaldur põhilisteks vastutusaladeks oli provintsi kaitse organiseerimine ja kindluste korrashoid, riigimaksude kogumine, kiriku- ja kooliasjade korraldamine ning järelevalve õigusmõistmise üle. Kõike selle juures abistasid teda kubermangukantselei ametnikud.

Kolm etappi provintside ja keskvõimu suhetes   

Kuningas Gustav Adolf nimetas 1629. aastal , pärast Poolaga vaherahu sõlmimist , Liivimaa  ja Ingerimaa kindralkuberneriks oma kunagise õpetaja Johan Skytte, kes sai ülesandeks provintsielu Rootsi eeskujul ümber korraldada.
Keskvõimu ja rüütekondade kaksikvõim provintsides kestis ligi pool sajandit. Järsu muudatuse tõi 1680. aasta valitsuspööre Stockholmis. Karl XI võttis võimu ainuisikuliselt enda kätte ega tunnustanud enam seisuste kaasotsustusõigust. See kehtis ka provintsiseisuste kohta. Esimeseks sammuks oli mõisate tagasivõtmise (reduktsiooni) laiendamine ka Eesti- ja Liivimaale.
1686. aastal jõustati Rootsi kirikuseadus ka Eesti- ja Liivimaal.

Mõis 

Rootsi läänistuspoliitika

Kui Rootsi võim 1561. aastal Eestimaale ja 1629. aastal Liivimaale laienes, said siinsed ulatuslikud maavaldused Rootsi kuninga ehk riigi omandiks.
Lakkamatud sõjad olid riigikassa tühjendanud. Maade läänistamisega tasus kuningas võlgasid aadlile, riigiametnikele ja sõjaväeohvitseridele või näitas oma soosingut teenekatele isikutele.

Reduktsioon

16. sajandi lõpul ja 17. sajandi esimesel poolel aadlile tehtud suured läänistused olid siiski lühiajalised. Suurem osa valdusi võeti 1680. aastatel mõisate reduktsiooniga kuninga omandusse tagasi.
Reduktsiooni peamine põhjus oli jällegi riigi rahapuudus. 1680. aasta riigipäev otsustaski alamate seisuste toel teoks teha suure mõisate reduktsiooni ja võtta aadlilt maad tagasi. Sellist poliitikat võimaldas ka Karl XI üldine suund absolutistliku võimu kehtestamisele. Kuigi Liivimaa aadel keeldus riigipäeva otsusele allumast, asus riik reduktsiooni teostama nii Eesti - kui ka Liivimaal, hiljemalt Saaremaal. Esmajoones pidid tagastama kõik kunagi ordule ja Poola riigile kuulunud mõisad, mis olid läänistatud peaasjalikult Rootsi suuraadlile. Reduktsioonist pääsesid enne Rootsi võimu päritud, ostetud või panditud mõisad. Kokku redutseeriti Liivimaal 84% maadest ja Eestimaal 53%. Reduktsiooni tulemusena taastati ulatuslik riigi maavaldus, millelt riik hakkas teenima märkimisväärset tulu, nii et 17. sajandi lõpuks moodustas Eesti- ja Liivimaa panus Rootsi riigikassas kuni veerandi kõigist sissetulekutest.

Mõisate hulk ja suurus  

Mõis tähendas laiemas mõistes kogu mõisavaldust põldude, metsade, külade ja talupoegadega. Kitsamas mõistes oli mõis mõisahoonete, -põldude ja -teenijatega otsene mõisamajand. Talupoegade põldudelt sai mõis nõuda ainult andameid, mõisapõldude saak kuulus aga tervenisti mõisnikule. Mõisapõldusid hariti talupoegade sundusliku teotööga (teoorjusega). Nii sai mõisnik mõisapõldudelt oluliselt suuremat tulu kui talumaadelt. Tänapäeva mõõtühikutes jäid mõisate põllupinnad enamasti 45-150 hektari vahele, kuid leidus ka suuremaid või hoopis väikeseid mõisaid (alla 20 ha). 

Ühele mõisale kuulus enamasti kuni 50 talu, harva üle 100 talu. 

Vahel liitsid mõisad oma põldude laiendamiseks osa talumaast mõisamaaks, seda nimetatakse mõisastamiseks. Mõisastamine tähendas igal juhul talupojale tühjaläinud tööd ja ülekohut.

Mõisamajandus

Mõisate peamine sissetulekuallikas oli vilja müük. 17. sajandi teisel poolel pärines enamikus mõisates juba üle poole turule viidavast viljast mõisapõldudelt ja mitte enam talupoegade andamitest. Kõrvalsissetulekutest teenisid mõisad kõige enam kõrtside ja õllemüügi pealt. Mõisaid varustasid  talupojad, kes tõid andameid.
Aadlikud majandasid harva oma mõisaid ise. Isegi kui mõisnik elas ise kohapeal, võeti kogu majandi juhtimiseks ametisse mõisavalitseja ehk opman. Talurahva hulgast palkas mõis kõiksugu tööliseid. Kindlasti oli igas mõisas kubjas ja rehepapp. Kupjaks võeti enamasti heal järjel taluperemees, kelle ülesanne oli kanda hoolt teiste talupoegade mõisakoormiste laabumise eest ning olla mõisa ja küla vahelüliks. Rehepapp tegeles mõisa viljaga: juhtis ja valvas mõisas toimuvat rehepeksu, vilja kuivatamist ja tuulamist.

Andresen, A., Pajur, A., Piirimäe, P., Seppel, M. (2015). Eesti ajaloo õpik gümnaasiumile. II osa, Rootsi ajast 1905. aastani. Tallinn: Avita.

Arnover, T. (2018). Rootsi hiilguses ja varjus. Tallinn: Eesti Raamat.

Lagerqvist, L, O. (2001). Rootsi ajalugu. Tallinn: Avenarius.